<< Liisa Põldoja & Lea Heinoja

Oja kujutab meie perekonnanimede - Põldoja ja Heinoja - mõttelist maastikku. Mida tähendab perekonnanimi? Kas see on osa meie identiteedist? Mis tundeid tekitab nime saamine, andmine, vahetamine, edasi kandmine või otsa lõppemine? Nende isiklike küsimuste üle mõtisklemine tekitas huvi teema vastu laiemalt. Kuidas suhtuvad perekonnanimesse inimesed erinevatest kultuuridest, vanusegruppidest, naised ja ka mehed? Projektist sündis väike etnograafiline kogumik erinevate inimeste lugudest, kuhu kogusime mõtteid seoses nimede tähenduse, saamise, vahetamise ja edasi kandmisega. Täname kõiki, kes vastasid meie küsimustele. Nende lugusid saab lugeda allpool.

 

Oja - the stream in Estonian - represents the landscape of our family names Põldoja and Heinoja. What is the significance of the family name? Is it a part of our identity? What feelings are associated with the thought of changing the family name, giving it to someone else, preserving it or letting it disappear? Thinking about these personal questions made us curious about the subject in a wider context. What do people from different cultures and age groups, women and men, think about their family names? We collected stories from different people who shared their thoughts related to the meaning, origin, changing and transmission of their family names. We thank everyone who answered our questions. Their stories can be read below.

 

***

 

Mulle meeldib mu perekonnanimi, selle maalähedus ja kokkukõla eesnimega. Minu jaoks kõlab see väga harmooniliselt ja praeguseks on raske ette kujutada teistsuguse perekonnanime kandmist. Mu perekonnanimi eestindati esimese vabariigi ajal, mu vaarisa nimi oli tegelikult Heidecke, millest sai siis Heinoja.

I like my family name, it’s natural connotations and how it sounds together with my first name. I think it sounds very harmonious and it would be difficult to imagine myself with a different family name now. My family name was Estonianized during the first republic, my great grandfather’s name was Heidecke which became Heinoja.

 

Lea Heinoja

 

***

 

Päris lapsena ei mäleta isegi, et oleksin perekonnanime peale mõelnud. Koolis olin kurb, kuna olin klassi nimekirjas alati viimaste hulgas.

Olen alati näinud silme ees vesist maad oma perekonnanime peale mõeldes. Palju olen mõelnud, et kui vana see nimi on. Täiskasvanuna olen nime google-st otsinud ja saanud teada, et perekonnanimi Veemaa on muudetud nimest Vehlmann.

Perekonnanimi ja viimasel ajal ka nime ajalugu/sugupuu, edasikandumine ja jätkumine on mulle tähtis. Olen väga õnnelik, et meie suguvõsas on potentsiaalsed nime edasikandjad olemas. Aastaid tagasi võttis minuga ühendust inimene, kes ütles, et nime Veemaa põhjal olen Ta sugulane. Kahjuks rohkem ta ühendust ei võtnud.

Eestis olles nimi on tavaline ja lihtne, ega põhjusta raskusi. Soomes elades on mu perekonnanimi see, millest saadakse aru, et ma pole soomlane. Lisaks aeg-ajalt olen näinud oma nimest soomepäraseid modifikatsioone. Mult on küsitud, et mis rahvusest mehega abielus olen, et mul selline perekonnanimi on. Eesnime ja kõne põhjal mu eestlus ei paljastu. Aastaid tagasi vahel häbenesin oma nime, kuna sellest nii selgelt paljastus, et olen mujalt pärit.

Olen mõelnud nime vahetamisele ajal, kui elasin koos oma laste isaga ja olukordades, kus oleks lihtsam olnud, kui mul oleks lastega sama perekonnanimi (nt reisimine).. Oleksin uhke, kui mu lastel oleks minuga sama perekonnanimi, samas tean, et Soomes elades võib see neile probleeme tekitada ja neid võidakse kiusata võõrapärase perekonnanime pärast. Nüüd, kui olen elanud selle nimega juba 40 aastat, tunnen et see on tähtis osa minu identiteedist. Ei kujuta enam ennast teise nimega ette. Lisaks tunnen et see seob mind minu perega, ka nendega, kes siit ilmast juba lahkunud. Ma ei kujuta enam ennast ette teise nimega. Vananedes juured muutuvad järjest tähtsamaks ja sellepärast ei tahaks ma oma nimest enam loobuda.

 

Raili Veemaa

 

***

 

My last name is not only a significant piece of my identity that I share with my family members, but also a reminder of the connection that I have to my country of origin - it’s culture, food, language and people. As I mature and continue having experiences in my life involving these elements of my ethnic background, my relationship to my family name grows and becomes more cherished.

 

Kosta Kuzeljevič

 

***

 

Minu perekonnanimi seostub mulle endale merega ja rannaäärse eluga, kuigi mu vanavanemad pole mere äärest pärit – täitsa tartukad. Kannan enda perekonnanime uhkusega, see on ilus, üks ilusamaid, mida tean.

Huvitav mälestus seoses perekonnanimega – mu vanaema ja vanaisa abiellusid üle 50a tagasi ja mu vanaisa võttis mu vanaema perekonnanime. See oli tol ajal üpris tavatu, aga ju vanaema soov jäi peale, perekonnanimi on iseenesest ilus.

Tean, et minu perekonnanime edasikandjaid väga ei ole ning mingil määral võtan seda paratamatusena, et see aja jooksul hääbub. Enne oma praeguse elukaaslasega kohtumist olin täiesti kindel, et suudan oma abikaasale nn pähe määrida, et ta minu perekonnanime võtaks, sest see on lihtsalt nii ilus. Äkki olen lihtsalt vanaks jäänud, aga täna seda nii oluliseks ei pea. Asjad on pidevas muutumises ja on palju olulisemaid asju kui perekonnanimi. Praegu oleme elukaaslasega kokku leppinud, et abielludes võtan tema perekonnanime.

 

Anonüümne

 

***

 

My name is Valentina and I’m an Argentinian living in Spain. In Argentina it is common to have two names but one surname, your father’s. However, in Spain it’s more common to have one name (it can be a compound name) and two surnames, your father’s and your mother’s first surname. It is usual to have the father’s surname before the mother’s one, but this is something that is changing nowadays and you can choose which surname will go first for you child.

 

When I got my Spanish nationality, I had to add my mother’s surname, so now I have two names and two surnames. I never really thought about if someday, when I get married, getting my husband’s surname instead of mine (and I even thought it was quite sexist to do so) until one friend of mine told me she wanted it in order to have the same surname with the whole family (her husband, her and the children). After considering this, I still want to keep my surnames when I get married because I feel they are a part of my identity and I don’t wanna lose that.

 

Furthermore, once I get children in the future, I also want them to have my first surname (as well as my husband’s first surname). I don’t really care about the order of the surname, I guess we will figure out which way sounds better.

 

Valentina Chiara Tonti Ortega

 

***

 

-jutustaja nimi on muudetud-

 

Varem ma mõtlesin, et ma ei tahaks võtta teist nime, sest mulle meeldib mu nime tugevus, see nimi kannab mind.

Päris põhjus aga on see, et mul pole rohkem edasikandjaid sellel nimel, see sugupuu liin on hästi ära lõhutud sealt ema poolt, et ma tegelikult oma vana-vana-vanaisast olen viimane nimekandja.

 

No minu ema… … Tema tegi nii, et vaata ma sündisin sellel ajal kui oli just Nõukogude Liit langemas ja 2-3 aastat oli veel selliseid nö nõuka reegleid.. Ema ja isa ei olnud sellel ajal veel abielus ja tol ajal said vallaslapsed hullult palju mingeid mähkme- ja toidutalonge. Ja mu ema läks siis nime panema, tal oli nii suva lihtsalt! Umbes nii:

“Mina ei tea...sinu nime panek oli minu jaoks nii, et pff noh vaatasin kalendrist, et Maarjapäev - nimepäev Maarja, noh Maarjapäeval sündisid, Maarja võid olla vaata!”

Siis isa oli käinud peale, et ta tahab panna Merilin Mänd, no mu isa perekonnanimi on Mänd..Mõtle ma oleks Mänd olnud...Ja et Merilin on ikka ilus nimi! Ema mingi ei… Merilin ei ole nagu… ja siis ema ütles, et ta vaatas nime registreerides aknast välja, kuidas isa tegi maja ees haledalt suitsu, niimoodi nukralt vaatas seal. Siis ema mõtles - Mänd ma küll ei pane, Merilin ka ei pane, et noh Maarja ****** siis…. ja siis mõtles, et Maarja-Merilii pange siis ilma N-ita nagu, isale tuli vastu… Ja siis ta alguses pani sidekriipsuga mu nime ja siis mul ei olnud kolm esimest eluaastat sünnitunnistusel isa nime! Ema oli mingi “Isa ei ole ja….noh vallaslaps ja….tuli niimoodi ja...”

Isa tegi all suitsu, ootas maja ees..

 

Seda mäletan kui ma olin kolme aastane, kui… Ma mäletan seda mingit hetke.. See oli mu üks esimesi mälestusi, kui me olime nimepanemiseametis uuesti, kolm aastat hiljem, kui seadus muutus, Eesti aeg tuli. Ema ütles, et ma olin küsinud “Emme-emme, mis me siin teeme?” Niimoodi kõigutasin jalgu samal ajal.. Siis ema ütles, et:”Aaa.. Noh saa tuttavaks, sa saad isa endale täna!” Ehk siis läksid panid sünnitunnistusele mulle sinna isa nime ka juurde.. Et mu ema nagu jättis mulle oma nime.. Ja kui ma olin seitsme aastane, siis nad abiellusid ja ka mäletan nii hästi, kuidas ema oli mingi “Üle minu laiba hakkan ma mingiks Männiks! Õudne nimi!” Täielikult oli vastu..

Aga mu isal on kaks last varasemast abielust tegelikult.. Isa on kõvasti vanem emast.. Siis nemad on Männid, siis meil ongi nagu mingi… Ema võib-olla nagu tundis mingit nagu oma lapse vaata sellist … Et endine isa naine jättis nime alles.. Nagu jonniga… Et siis ma arvan, et mingi kokkuhoidmise tunne vaata … Et see oli esimene põhjus miks ma olen uhke, emaga koos kahekesi ****** olla, ma ei tunne väga teisi, meid ongi hästi vähe ja pigem on palju naisi meil.. Vanaema ka on ****** Aga jah, ja siis teine põhjus on see, et see on nii nagu tugevalt läheb kokku minuga, selline tugev nimi, kolmeastmeline ja selline nagu ..

Ja siis mind on hästi palju elus kuidagi perekonnanime järgi hüütud, et meil trennis oli kolm Maarjat, et siis meil oli nagu kõiki hüüti perekonnanime järgi, 7 aastat käisin ja 7 aastat hüüti mind ******. Aga ma ei tea jah nagu.. Ma arvan et mul on uhke tunne, et ma nagu suurest armastusest võtan.. Et tal on nii…. ilus nimi on tal ja siis nagu alustada mingit uut… ma ei tea..

 

Anonüümne

 

***

 

There was a time when I didn't like my last name. My father's mother remarried when he was quite young. He was given his stepfather's last name despite the fact that his step- father did not adopt him. He was abusive to my father while he was growing up. My Dad left home at a young age and joined the Navy to get away. For that reason, in my youth I did not want his name and often thought of one day changing it to my real paternal grandfather's name. In the end I did not. Partly because it was a lot of work, partly because my real grandfather never made an attempt to be a part of my father's life after the divorce, but mainly because despite my name's origin, we had made it our own. It was a part of my father's identity and to change my name would be more of a slight to him than to my grandfather. Whatever the feelings there, had my father's stepdad not been a dick, my Dad probably wouldn't have moved out and joined the Navy as a young man. He then would not have met my Mother, and then you would have had no one to cook you healthy meals in Vancouver! When I think of my name, I think of my daughter who despite my ex wife's efforts to change it over the years, is still a proud Evenson!

 

Dave Evenson

 

***

 

Mu perekonna nimi seostus mulle vist mingi väikse linnu või linnu häälitsusega. Tiits tiits. Väga ei mõelnud oma nime peale, aga mul oli hea meel et see midagi piinlikku ei olnud et teised narriks.

Ma arvan et perekonnanimi ikka tekitab pere ja kuuluvustunnet. Eesti nime kandmine on ka tähtis minu jaoks.

 

Naljakad olukorrad nimega on põhiliselt Inglismaal, nii tihti tehakse kirjaviga. Näiteks aastavahetusel hotellis ootas mind pidulik kaart "Mr and Mrs Tits".

 

Mu perekond on nii väike, sellepärast oleks mul hea meel kui meie nimi ikka edasi elaks. Ja mul oleks hea meel kui keegi minu nime kannaks. Samas ma ei eeldaks või ootaks et keegi minu nime võtab. Sest ma ise vist ei tahaks oma nimest loobuda ja teise nime võtta. Eks siis on vist variant kaks nime. Ma arvan et see oleks olulisem kui on lapsed ja siis tahaks et oleks ühe pere tunne.

 

Inglismaal jah saab ikka nalja. Põhiliselt uued inimesed ei julge mu perekonnanime kõvasti välja öelda. Vahel ma näen et nad tahaks naerda aga püüavad viisakad olla. Siis ma tavaliselt ütlen et jajah just "It's like tits but with two I's" Vahest läheb sõnamäng edasi, sest siis tundub et ma ütlesin et "tits with two eyes".

Aga üldiselt olla Londonis mitte inglise perekonnanimi on täiesti normaalne, London on nii multikultuurne ja tavaline et kõigil on igasugu hullud nimed.

 

K. Tiits

 

***

 

Meil kõigil on oma perenimi, see on kui visiitkaart, mis saadab meid kogu elu. Minu perekonnanimi on Milinevitš, mille pärisin oma isalt. Minu isa on sündinud Ukrainas ja tema vanemad olid samuti ukrainlased. Isa kolis noorena Eestisse ja leidis omale armastuse minu ema näol, abiellusid ning nii sai ka mu ema omale uue perekonnanime. Isa soov on alati olnud, et tema perekonnanimi kanduks edasi. Meie peres kuigi hästi sellega läinud ei ole, kuna perekonnanime edasikandjaks on hetkel ainult minu vanem vend ja järgmisena saab järje tulevikus minu vennapoeg. Mina ja mu kolm õde abielludes valiksime kindlasti oma kaasa nime. Isegi, kui ma oleksin perekonnanime viimane edasikandja, siis ma siiski ei kaaluks nime edasikandmist. Minu perekonnanimi on toonud mulle palju tagasisidet, pigem on see alati olnud raske, eriti kooli ajal, kui pean teavitama, et ma ei ole venelane ja vene keelt ei valda. Nooremana olen pidanud palju selgitusi jagama, kuidas minu perekonnanime hääldada. Kooliajal olen isegi klassivennaga kakelnud, kuna ta kutsus mind venelaseks, mis mulle kohe üldse ei meeldinud ja ei meeldi ka praegu. Praeguse hetkeni on ette tulnud olukordi, kus perekonnanime kuuldes pöördutakse koheselt vene keeles minu poole, oletades, et kui "veidi keerulisem" nimi, siis kindlasti oskan ka vene keelt. Perekonnanimi on mulle kindlasti oluline ja õnneks on edasikandjaid meie peres kaks.

 

Jaanika Milinevitš

 

***

 

I share my last name with my dad. My mom, even though they were married, kept her maiden name. I don‘t know my dad's relatives, so in the meantime I’m the only Hocker in my family. I guess I‘m down with my last name but spiritually I‘m more connected to my mom’s family. People who don‘t know me well, sometimes think I share my mom's last name (which is more common in Germany).

As a product designer my last name is not ideal. Hocker means “stool” in german and if you try to google me you end up with fancy design chairs. That's not perfect but I‘m not sure if it's worthy to change my last name for only a better visibility.

 

J. Hocker

 

***

 

Minu perekonnanimeks on Rattassep. Lapsena mõtlesin, et kas selle perekonnanime kõige esimesed kandjad ehitasid jalgrattaid?

 

Nagu sa tead, siis kirjutatakse mu perekonnanimi pigem ebatavaliselt – Rattassep. Lisaks sellele kirjutatakse meie suguvõsas seda ka järgmiselt – Rattassepp. Seda siis mu isa vennal ja sealtkaudu edaspidiselt ka kõikidel teistel sugulastel. Kui mu ema abiellus mu isaga, ei tahtnud ta alguses seda nime üldse võtta, sest kirjapilt on “imelik”. Mu isa ise teadis terve oma elu seda, et temale kirjutati sünnitunnistusele valesti. Kõik me arvasime, et Rattassepp on algupärane versioon, seega mina olen terve oma elu kõigile seda sama lugu rääkinud. See on omajagu peavalu tekitanud ja üsna tüütu olnud, kuna olen pidanud igal pool ise seda mainima, et see on kahe t-ga, kahe s-ga ja ühe p-ga. Ühtlasi on mulle paljudele diplomitele ja tunnistustele lapsepõlves kirjutatud kas Rattassepp või üleüldse Ratassepp (mis oleks tegelikult kirjapildis kõige loogilisem). Veel kaks aastat tagasi olin ma surmkindel, et vahetan enda perekonnanime enne abiellumist ära ja seda mitte Rattassepp’aks, vaid Ratassepp’aks, sest ma ei tahtnud, et minu tulevane abikaasa ja lapsed seda sama tüütust läbi peaksid elama. Mu meelt muutsid mu vend ning mu kihlatu. Nad ütlesid, et Rattassep on just eriline ja seda ei leidu peaaegu üldse Eestis.

 

Nüüd paar kuud tagasi saime kõik väga põneva info osaliseks. Mu tädi leidis mingisuguse kirikuraamatu üles, kus on välja toodud kõige esimene teadaolev sugulane meie liinis ja tal oli ka perekonnanimeks Rattassep, ehk minu pere kannab siiski algupärast versiooni, mis on ülimalt lahe! Ja kui sa mõtled, et kus kohast see Rattassepp siis tuli? Saime ka teada seda, et mu isa venna sõjaväekaardile kirjutati hoopis valesti!!! Tema aga abiellus sõjaväe ajal ja sealt see topelt tähtedega variant alguse saigi!

 

Kui mu abikaasa ja lapsed kannavad tulevikus minu perekonnanime, on see ainult positiivne ja tekitab hea tunde, et saan seda ainulaadset nime edasi anda.

 

Rattassep

 

***

 

My relationship with my last name is a bit complicated...and a love/hate.

 

Can you tell me about why it makes you feel the love and the hate?

 

Well, it is originally Ferrier, a scottish name for the blacksmith of the village.  To this day, if you become a blacksmith, you go to what is called a "ferrier school"... It is actually pronounced Far-yee…But being a sensitive kid, I was mercilessly teased and tormented about it..."Fly away ferrie"..."Dont all faggots have wings"

 

Both my grandfathers were celebrated war heros and both were well known Colonels… These were men who went into battle and saved the world from the nazi's… My one grandfather was a champion runner and put together the underground subway system for the city of Montreal for the world EXPO in 1967… I doubt their last name mattered. I just hated it...as a kid...I hated it… I was embarrassed to tell people my name even… But, we are all geeks when we are kids and you have a place to be in the pack… Even the wolf who gets picked on is there to diffuse the tension.

 

But as my life gained momentum and I got into art school, my life and creativity flourished… Like spreading my wings.. I discovered I had a voice as an artist. When I graduated art school, I remember thinking "As soon as I get signed by a gallery, I'll be rich and famous!"'...Not so fast. But I knew I had to promote myself and I knew I had a monumental task ahead of me to get myself out there.  I had my last name as a starting point. People would say "I can't remember your first name, but I'll never forget your last name!" I used to make my signature HUGE on my paintings. I logged over 100 exhibitions of my paintings in every coffee shop, restaurant and hair salon I could get my hands on. All I heard was "John Ferrie, I see you everywhere!". What started to happen was not "Oh I like that painting"...but more "Oh, you have a John Ferrie!". As I was doing more and more interviews, appearing on TV, doing public projects, I found my brand was developing.  I actually liked being "John Ferrie"! Then a couple of cool things happened and I found myself travelling a lot to paint projects in Hong Kong, Paris, New York, Tokyo, Toronto and San Francisco.  It was exciting.  I gained some self esteem and being an artist is what defines me. All the while building the brand that is John Ferrie.  I don't mean to sound arrogant, but confident. I know what is right for me.

 

By now I have learned to tolerate the snickers when people hear my name. Funny, I won’t tolerate bullies of being bullied.  Once at the Teahouse there was a bartender who tried to make fun of my name. First there was a snicker about having the last name Ferrie, then he started calling me "John the Ferrie"... Then he called me: John the faggot"...I had him fired.  He said he was sorry and that he was only joking around.  I told him that he should try and live with my last name for one day and that then he might begin to understand who I am. The last thing I said to him was "You fucked with the wrong Ferrie!”

 

John Ferrie

 

***

 

Minu ema oli abielus 1939.aastast Johan Rätsepaga ja neil oli tütar Mare, kes sündis 1940.a. Edasi algas sõda ja sõjajärgne tragöödia. Mare isa värvati Saksa sõjaväkke tõlgiks ja oli sunnitud lahkuma koos sakslastega, jäädes perekonna jaoks teadmata kadunuks. Perekonnaga ta ei julgenud ühendust võtta, kuigi oli elus. Minu ema oli seega abielus, lapsega, üksik.

Peale sõda tutvus ta minu isaga ja nad hakkasid koos elama. Mina sündisin 1947.a., mitu aastat peale sõda. Nad ei saanud abielluda, sest ema oli abielus, mina sündisin vallaslapsena. Mu  perekonnanimeks sai Rätsep, ema perekonnanimi, mis oli saadud abielu kaudu Johan Rätsepaga.  Mu ema elas koos mu isaga, kelle perekonnanimi oli Normak. Kooli minnes tekkis mul pidevalt küsimusi, millele ma kellegi käest vastuseid ei küsinud - miks mul on teine perekonnanimi...Aga see häiris mind ja ka mu õde-venda. Miks teistel on perekonnas kõik ühe perekonnanimega, meil mitte? Minu jaoks oli see suureks probleemiks ajani, kui peale Stalini surma Johan julges teatada oma lähedastele, et ta on elus. Meie elus ei muutunud midagi, kuid see andis lihtsalt selgituse, miks mu nimi ei ole mu isa perekonnanimi.

Käisin 1.5 aastat Tartus pedagoogikakoolis, ühel päeval vaatasin posti ja avastasin, et mu tädipoeg oli saatnud mulle kirja - Kai Normak! Mina teadsin, et see oli  mulle, aga sain aru, et isegi sugulased ei teadnud meie perekonna lugu. Ja kurioosseim lugu muidugi Erki Rätsepaga, kes on minu venna Reinu poeg, paberite järgi Rätsep. Ta küsis meie perekonna kokkusaamisel – kes see Normak meie perekonnas on?

-----

Töötasin nn vene ajal raamatupidajana, kelle kohustuste hulka kuulus volituste väljastamine. Varustaja, kes läks majandi nimel hankima kaupa, pidi kauba saamiseks esitama volituse. Volitusel oli kirjas volituse saaja ees-ja perekonnanimi, aga nagu Venemaal kombeks ka isa nimi. Teatud perioodil märgiti sünnitunnistusele vallaslapsena sündinud isikutele isa nimeks tema ema nimi. Kindlasti oli see väga alandav mehele, kes pidi volitust küsima. Mina tundsin väga häbi, kui olin kord sellise volituse väljastanud, järgmisel korral aga ei mäletanud, kui piinlik mehel oli olnud, ja pahaaimamatult küsisin dokumenti täites uuesti – ja isa nimi? Seda tooni, millega ta mulle teatas: “Rosalie!” – ei taha rohkem meenutada!

 

Kai Põldoja

 

***

 

[18/04, 11:50] Tammy: Yes. In Ecuador we keep the surname of both parents. I am not sure if it's by law but usually you have your dad's surname and then your mom's surname.

 

[18/04, 11:52] Tammy: Hmm maybe if you meet someone with the same last name you would say it's your "cousin", like a relative.

 

[18/04, 11:55] Tammy: I will just keep mine. That has been a point of discussion with Corné. In theory he could also change it to mine, of course he doesn't want to do it.

 

[18/04, 12:29] Nastya: Not that much to be honest, name is more important. My parents are divorced and I have always been much closer to my mothers side of the family so I can’t say that my surname is that central to my identity

 

[18/04, 12:30] Nastya: Nothing much there. The only thing in Russian my surname translates to little owl and that is why I use it for some of my avatars

 

[18/04, 12:34] Nastya: I am open to both options. There are pragmatic reasons to keep it, there are pragmatic reasons to change it - it depends on the circumstances. A reason to change might have to do with publications : some people use alphabetic order to list authors, but implicitly someone could assume that first author is the most important ... anyway it’s a long discussion!

 

Bernal & Sycheva

 

***

 

Selle nime kandmine on minu jaoks tähtis ja olen uhke, kuna olen selle nime saanud oma Isalt. Kui olin väiksem, siis tahtsin teada kas saan oma perenime vahetada. Ma tahtsin teada kuna ma tahtsin alguses emme perekonnanime aga olen rahul issi omaga. Mu perenimi on lihtsalt minu jaoks perenimi ja see ei tekita minus ebamugavust.

 

CSP

 

***

 

The relationship to my name is a little complicated because while I have grown to be very attached to my name, I grew up hating it. I even wanted to change my name as soon as I turned 18, but over time I've come to realize it is now a part of who l am. Because of this relationship I can't imagine being called anything else.

 

Tessa Noel Dudgeon

 

***

 

Minu perekonnanimi on Taniloo. Ma arvan, et lapsena olin oma perekonnanime üle uhke, Taniloo kõlab ju toredalt! Olen ka oma vanematele tänulik, minu arvates sobivad mu eesnimi ja perekonnanimi hästi kokku.

Perekonnanime tähendust olen kuulnud oma vanaisalt – tema seostas seda taanlastega, kuna meie nime algne kuju oli Tanni, mis hääldus aga Taani, võimalik, et siis keegi esiisa/esiema oli Taanist pärit. Ei tea, kas see päriselt ka tõele vastab, aga igatahes on uhke niiviisi mõelda! Maarja-Magdaleena kirikuraamatutest leiab meie algset perekonnanime tegelikult kahel kujul: Tani ja Tanni. Kuidas arenes aga Tannist Taniloo? Ka sellest on rääkinud vanaisa, räägin nii, nagu mina asjast aru olen saanud. Minu vanaisa õde nimelt leidis, et pole oluline, et kõigil oleks üks nimi. Tema oli loomeinimene ja arvas, et Tanni jääks õigele kultuuriinimesele liiga lühikeseks ja seetõttu võttis nimeks Taniloo. Et säiliks ühtsus, sai minugi vanaisa perekonnanimeks Taniloo. Teine sugulane võttis jälle nimeks Tanimäe, kolmas hoopis Eedla. Üks sugulane rändas aga Eestist välja Venemaale õnne otsima ja et seal sisse sulanduda, võttis nimeks Danilov. Seetõttu on tänaseks päevaks asi muutunud üpriski segaseks.

Taniloo nime kandmine ja Tanni/Tani suguvõsa liikmeks olemine tähendab mulle teatavat kohustust oma suguvõsa tundma õppida, ise selle väärikas liige olla – nime mainet hoida – ning ka ise midagi vastu pakkuda. Mul on hea meel, et saan oma vanaisa alustatud suguvõsa ühtsustunde kasvatamisele oma osa anda. Perekonnanimi on see miski, mis otseselt seob mind mu juurtega ning paneb väärtustama suguvõsa lugu.

 

Joonas Taniloo

 

***

 

Minu perekonnanimi on Värno. Väiksena ei osanud oma perekonna nimest palju arvata, kuid selle eriline fänn ei ole kunagi olnud. Näiteks ei ole paljudes keeltes olemas “Ä” tähte või on sellel tähel seal teistsugune hääldus (näiteks saksamaal hääldatakse “Ä” “ee”ks), seega on välismaalastel seda raske hääldada.

Huvitav lugu minu perekonnanimega on see, et paljud inimesed hakkavad mind automaatselt eesnime asemel perekonnanimega kutsuma. Ma täpselt ei tea, mis selle põhjus on, aga isegi kui tutvustan ennast Elisabethina, kuulen tunnikese pärast, kuidas see sama inimene mulle “Värno” ütleb.

Ma ei tea veel, mida ma kunagi abielludes oma perekonnanimega teen. Arvan, et võtan ikkagi mehe perekonnanime, kuid samas, kuna ma tean, et mu perekonnanimi kuidagimoodi enam edasi ei kandu, võtan võib-olla mehe nime endale lisanimeks. Samuti oleneb see ka sellest, milline mehe perekonnanimi on: kui on ikka väga kole nimi siis jätan hea meelega enda nime alles.

Lastele läheks ikka mehe perekonnanimi. Praegu vaadates meie perekonnanimi enam kuidagi edasi ei kandu. Kuigi see on küll natukene kurb, ei arva ma, et sellepärast oma lastele enda perekonnanime jätan. Samas jällegi oleneb see ka mehe perekonnanimest :D.

Kuigi ma ei ole enda perekonnanime suur fänn, ei ole ma kunagi mõelnud sellele, et tahaksin seda nüüd ja kohe ära vahetada. Võibolla ainuke viis, kuidas mu perekonnanimi mulle eriline on, on see, et paljud mu sõbrad kutsuvad mind selle järgi.

 

Elisabeth Värno

 

***

 

Nooremana tundsin pigem uhkust oma perekonnanime üle, sest Kokk on väga austatud ja huvitav amet Eestis ja kuna mul ja tervel perel on alati kokkamine veres olnud juba väikesest saati, tundus nagu ainuõige perekonnanimi meie perele. Kuna perekonnanimi “Kokk” on tulnud mu isapoolselt perekonnalt, kellega mul ei ole olnud lähedasi suhteid, siis pigem ei teki selle nimega mingeid tundeid. Huvitav fakt on see, et mu perekonnanimi on Kokk ja olen töötanud kokana.

Tulevikus ei sooviks ma oma lastele oma perekonnanime edasi anda, sest minu olevik ja tulevik on välismaal. Eelistaksin pigem võtta oma abikaasa nime, sest “Kokk” inglise keeles/välismaalastele kõlab ja tähendab midagi muud kui eestlastele. Perekonnanimi ei ole mu jaoks otseselt oluline, aga kindlasti on olulisem siis, kui saan enda lapsed või abiellun, siis tekivad kõik eelpool mainitud küsimused rohkem pinnale.

 

Piibe-Mari Kokk

 

***

 

Minu perekonnanimi on Ruuse. Olen otsinud selle tähendust varasemalt ja leidsin, et Inglismaal võidi seda kasutada kui hüüdnime punapäistele inimestele. Mis on huvitav, sest nii mu isa kui ka õde ja vend on punapäised.

 

Mulle meeldiks tulevikus kanda oma abikaasa nime, sest see on minu jaoks liidu sümbol ja traditsioon. Kui nimi sureb minuga, siis pole probleemi, ei tekita emotsioone. Eesnime vahetusele olen mõelnud, aga mitte perekonnanime vahetusele. Olen mõelnud võtta artisti nime, aga see oleks minu jaoks nagu alter ego, inimene kellena ma end teistele esitlen, mitte see, kes ma tegelikult olen.

 

Arvan, et perekonnanimi pole minu jaoks oluline just sellepärast, et ma pole sellele kunagi varem isegi mõelnud. Mu nimi ei tähenda otseselt midagi ja mul pole sellega kunagi mingit probleemi olnud ja sellepärast mulle ka mu nimi meeldib.

 

Ruuse

 

***

 

Suurema osa oma elust olin teadnud, et perekonnanimega, mille sain sündides, pole mul suurt pistmist, peale selle, et see mul passis oli. Vanemaks saades tekkis loomulik huvi enda juurte ja põlvnemise kohta. Väga loomulikul kujul hakkas järjest esile tulema jutustusi emapoolsetest esivanematest. Selgus, et ema neiupõlve nimi oli enne eelmise sajandi keskpaika eestistatud. Ema neiupõlve nime võtmine oli alati mingil määral olnud laual ühe võimalusena, kuid kunagi ei olnud suurt resonantsi selle nimega. Kui aga selgus eestistamisele eelnenud nimi, oli pea koheselt kindel veendumus ja soov, et see on minu nimi.

 

Anonüümne

 

***

 

Minu perekonnanimi on Veemaa ja enne abiellumist oli minu perekonnanimi Suits. Lapsena mulle meeldis mu nimi ja olin ka natuke uhke, sest kuulus Gustav Suits oli meie sugulane.

 

Tänapäeval abielludes paljud naised jätavad oma nime või võtavad endale kaks perenime. Mina mõtlesin noorena enne abiellumist, et võtan kindlasti endale mehe perekonnanime. Põnev oli harjutada ja välja mõelda uut allkirja.

 

Mulle on tähtis, et terve pere oleks ühe nimega. Minu kaks poega on hetkel Veemaa pere ainukesed nime edasikandjad. Sellest on hea meel, et Veemaa nimi edasi läheb. Tegemist on üsna haruldase nimega ja oleks kurb, kui nime edasikandjaid poleks. Ametiasutuses minu nime küsides pean üsna tihti kordama, et mu nimes on kaks “ee”-d ja kaks “aa”-d, ehk vee ja maa.

 

Maigi Veemaa

 

***

 

Mulle väga ei meeldinud millegi tõttu oma perenimi. Ei tundnud selle nime vastu ka erilist huvi. Ilmselt seetõttu, et teadsin, et see pole minu bioloogilise isa nimi, seega ei tähendanud see minu jaoks suurt midagi, kuna polnud otseselt selle nimega seotud.

 

Minu nimi on minu jaoks oluline. Ma olen nüüd abielus ja sain oma abikaasa nime, mis on minu jaoks märksa tähenduslikum. See nimi tähistab ühtlasi minu lubadust seda nime kanda ja armastada oma elu lõpuni. Minu jaoks on oluline, et meie pere – mu abikaasa ja mu lapsed – kanname kõik ühte nime. Olen õnnelik oma uue nimega, sest sellel on minu jaoks tähendus.

 

Nimel on suur jõud!

 

Madli Purge

 

 

***

 

Kunagi trennis sai koos käidud ühe poisiga, kelle perkonnanimi oli Veltbach. Hiljem sain teada, et Veltbach on saksa keeles Põldoja ja et kuskilt väga pikka ringi pidi olime seotud.

 

Perekonnanimi on mulle oluline ikka, aga oleksin rahul ka mõne teise eestipärase nimega.

 

Martin Põldoja

 

***

 

Minu perekonnanimi on Veemaa. Lapsena ei osanud ma väga midagi sellest arvata, aga mida vanemaks ma sirgusin, seda rohkem hakkas see mind kõnetama ja seda rohkem hakkasin ka uurima. Kui ma mõtlen oma perekonnanime peale, siis ma tahaks teada, millega minu esivanemad tegelesid, et just sellise nime said.

 

Minu jaoks on mu nime kandmine  tähtis, kuna see nimi kannab endaga kaasa tarkusi ja mälestusi ning inimesi, kellest rääkida ja keda mäletada. Minu jaoks on tähtis, et mu perekonnanimi kanduks edasi läbi põlvede ja perekonna lugu ei lõppeks.

 

Mind pani see küsimus rohkem mõtlema oma päritolu peale ja enda nime peale. Mis tähendab olla Veemaa ja mis väärtusi see nimi endaga kannab.  Mul tuleb meelde lugu, kuidas minu vanaisa venna perekonnanimi pidi olema Veemaa, aga vallasekretär oli selle passi kirjutanud valesti ning ainukesena perekonnas oli tema perekonnanimi Veema.

 

Markus Veemaa

 

***

 

Minu jaoks on nagu see et- see on hästi jõuline. Ma tean seda, et nimedes on üldse tähed hästi olulised. T pidi olema jõuline, R pidi olema jõuline, ja A pidi olema jõuline. Ja mul on igas nimes, kõigis on selline täht olemas. Aga mingi ajani, kui ma noorem olin, siis mulle üldse ei meeldinud mu perekonnanimi. Mul ema poolt vanavanemad on Märtsonid ja ma terve elu tahtsin olla ka Märtson, sest minu jaoks see kõlas nii tähtsalt, see perekonnanimi. Nagu mingi kirjanik või keegi, midagi väga olulist. Siis ma olin nagu kurb ja mõtlesin, et kui ma suureks saan siis ma vahetan oma nime ära. Siis mingi aja peale ma sain teada, et kui riik eestistati, muutus perekonnanimi Tarniks, aga enne seda oli Trautmann. Siis mul oli sellega siuke et… kurat, mulle meeldib see Trautmann palju rohkem, et see on jälle nagu nii palju tähtsam kui Tarn. Tarn oli nagu nii selline mõttetu ja lühike ja ei saa midagi aru.

 

Nüüd ma olen jõudnud sinnamaani et kui ma peaks abielluma ja nime vahetama, siis ma ei oskaks olla keegi teine kui Tarn. Aga samas ma arvan, et oleks ka okei kui ma võtaks mehe perekonnanime, kuna mu peres on veel kaks meest, kes nime edasi kannaksid.

 

Tarn